Salvkaevu jõuab vesi pindmistest põhjavee kihtidest ja veesoontest. Olenevalt piirkonnast ei pruugi salvkaevud väga sügavad olla, mistõttu võib ka maapealne reostus lihtsamini kaevuvee kvaliteeti mõjutada. Peamised ohud salvkaevule on pärit põllumajandusest, näiteks (liigne) mürgitamine ja väetamine, mis sademete abil taimedest ja mullahorisondist läbi võib jõuda ning imbuda salvkaeve toitvate veesoonteni. Olenevalt pinnasest võib ka kuivkäimla, vale immutussüsteem, mitte nõuetekohane prügila, vana väetisehoidla vms põhjaveeni jõuda. Siiski on meie uurimuse põhjal väline reostus põhjavette jõudnud väga harva, alla 0,5% salvkaevudest. Enamus

Salvkaevudest saab väga suur osa Eestimaa inimesi oma tarbe- ja joogivee. Kaevumeistritena on meie jaoks ülioluline tuua tähelepanu ja selgust, miks iga kaev tahab regulaarset hooldust. Samamoodi nagu käime hambaarsti juures kontrollimas oma suuhügieeni ja hammaste tervist, nii tuleb ka kaevu eest hoolt kanda. Kahjuks hakatakse kaevu eest tavaliselt hoolitsema alles siis, kui midagi on juhtunud – kas vett ei tule enam, vesi haiseb või on hägune. Kaev tahab hoolt, et oma inimesi hästi teenida Meie kogemus näitab, et eelmainitud