Tegemist on setokeelse artikliga, mis ilmus esmakordselt Setomaa ajalehe juulikuu numbris.

Vanast oll´ Setomaal tiidminõ, õt õgal õigõl talol piat olõma uma kaiv ja sann.

Nigu sannagi nii ka kaivo avvustõdi, ülti, õt sann om pühä kotus ja kaiv om sanna kõtt. Kao mano tohi-is minnä’ süvveh, muido kunna’ vai hiire’ läävä’ kaivo, latsil lubata-as kao man trampi’ õga hullada’. Joogivesi oll´ üttemuudu olulinõ inemiisilõ ni eläjilõ, tuntu om ütleminõ, õt ar’ inne vanna kaivo sülgä’, ku vahtsõnõ olõ-õi valmist saanu. Kao mant vii vidäminõ oll´ vanast naistõ tüü ja tuu oll´ vaivalinõ, selle õt vett oll´ vaia tuvva’ tarrõ õga ilmaga. Rahvalauluhki põlati tütrikkõ, kiä’ mehele saa-as, õt nuu’ jäävä’ kodo kao kandjist ja velile vii vidäjast. Kaiv oll´ ka kotus, koh külänaase’ varra hummogu vai õdagupoolõ kokko saiõ’ ja kõnõli’ ni vahtsõt tiidmist vaeldi’. Vahel ültigi, õt latrasõ’ nigu naase’ kao man. Naistõrahvastõl oll´ keelet sannapäävä õdagu ilma rõivilda kao mano vii perrä minnä’, õt püretäs kaovii ar’ vai kuios kaiv ar’. Ku oll´ kaivo vaia puhasta’, sis tohi-is tuud kunagi kabõhõsõ’ tetä’.

Vanast olli’ uja’ puhta’, uja vett tarvtõdi juumisõst. Jeie’ nii hainalisõ’, kaŕalatsõ’ ku eläjä’. Piusa veereh hainal ollõh inemisõ’ kõõ lämmä ilmaga jõõst jeie’. Perästpoolõ, Vinne aol inämb julata-as juvva’ – jõkkõ lasti Petsere liina tsolk ni sinnä’ vaiju’ ka põlluväetisõ’. Kallogi nakaś jõõh vähämbäst jäämä, mõnõh paigah häädü’ kogoni ar’.

Mõnõh küläh vanast kaivo olõki-is, vett tuudigi lättest vai jõõst. Kõõru küläst om vil 1950. aastil üles kirotõt, vett tuudi kodo kaŕamaa pääl olõvist viihavvost, midä kutsti ka suurhavva’. Nuid oll´ küläh kokko kol’. Õt eläjä’ mano päsesi-i, olli’ havva’ aiaga ar’ piirat. Vesi oll´ sääl veiga puhas, kõlbaś juumisõst ni söögitegemisõst. Pääle tuu oll´ küläh õga talo man vil ka väikombit haudu, kost sis võeti vett mõsu mõskmisõst. Suurhavva’ kaibõti ja puhastõdi külä peremiihi puult ütitsõlt.

Lädinä küläh olli’ kah mõnõ’ perre’, kiä’ tõiõ’ uma vajaminevä vii lättest. Üte talopidäjä Palo Jako perrä, kinkõ maa pääl uma läte’, kutstigi tuud Palo läte’. Tõõnõ läte’ oll´ Lädinä ja Molosva külä piiri pääl. Molosva uja lättest tõi vett Kängsepä hõim, tuud kutsti Kängsepä läte’. Ku pereh talost 1960. aastil ar muialõ elämä läts, häädü ka läte ar’ (vaiju liiva ala).

Setomaalt Seretsüvä külä Matsi talost peri 78-aastanõ Kaska Liia kõnõli, õt kuna õgah küläh kaivo olõki-is, sis tuudi vett kavvõst kannipuiõga ja panti veiga pahast, ku mõnõ viitsilga maaha aiõ. Polovina küllä kannõti vett Meldovast. Obinitsa koolimajja tuudi mõskmisvett Tuhkvitsa ujast, joogivett Kõlli kaost. Lättekotusõ’ olli’ oro põh´ah katõ oro kokkosaamisõ kotusõh, pervi pääl õgal talol olli’ uma’ lättekotusõ’, koh lähkoh võsoh aeti ka handśat, selle õt jaahtusvesi olõ-õs kavvõh. Maaparandus rikkõ ar’ põh´avii soonõ’. Tiidjä’ inemisõ’ käävä’ parhillatsõl aol hüvvä joogivett toomah Võmmorski lättest.

Küläkao’

Innesõa aol oll´ Lädinä küläh nellitõist tallo, küläh oll´ kuus ütist kaivo ja vil säidse kaivo ka krundi pääl õgal eräle. Kõik kao’ olli’ puusalviga, peräst mõnõl ütsigul ka tsimendist salviga, minkõ jaost säeti maa sisse kol’ torro. Kao’ olli’ pööräga (vändäga), vanõmbal aol olli’ mõnõh taloh ka valdasõga (vinnaga) kao’. Koh Setomaal löüdü pliitkivvi, sääl tetti kaosaina’ pliidadsõ’.

Ku olli’ veiga põvvadsõ’ suvõ’, sis võeti vett tuust küläkaost, koh oll´ vett kõkõ inämbä. Põvvasuvõl ollgi kaoh kõkõ vähämbä vett, sis süäsuvõl kaivõ puhastõdigi. Vahel puhastõdi ka keväjä, ku kaivo johtu lumõsulamisõ vett. Obinitsast om ülest kirotõt, õt küläh oll´ kats ütist kaivo, midä ka üteh puhastõdi – kas sis õga aasta vai üle aasta. Kiä’ vett võti’ – ütskõik ku pall´o vai vähä kiä võtt´ – pidi ka kaivo kõrrah pidämä. Kaeti aig, saadõti sõna lakja ja õgast talost tull´ üts miis. Ku salvõ’ naksi’ vanadusõst ar’ vaoma, tõie’ külämehe’ mõtsast puid ja teie’ vahtsõ’ salvõ’.

Kaokotus tull´ löüdä’

Ku talohuunõ’ ehtedi, kaeti perrä, kohe kaiv kaiba’. Kao’ kaibõti õks mõnõ madalamba kotusõ pääle, a ku säänest paslikku paika löüdü-üs, sis tullgi vett vitä’ küläkaost.

Vanast olli’ säändse’ aśamehe’ nigu kaomõistja’ vai kaokaeja’ vai viiotśja’. Nimä’ käve’ paiuvitsuga viisuuni otsõh. Räpinä kandih kutsti säänest vitsa nõiavitsast. Tuu oll´ kas uibost vai sarapuust lõigat – pia jalapikkunõ ja sõrmõjämmüne katõharolinõ oss. Ku viiotśja hill´okõsõ astõh maa-alosõ viisoonõ mano trehväś, nakaś vits ülest-alla lüümä. A ku vesi oll´ maapäälsele hüä lähkoh, olla’ vits otsapite kogoni alla käändünü. Tartomaal viiotśmisõst kõkõ paremb olõvat katõharolinõ pihlaoss.

Mõni mõistsõ kaia’ ka haina perrä. Arvati, õt koh hummogu kastõ’ kõkõ kavvõmba maa pääl om, sis sääl viisoonõ’ näütäse’ hinnäst kastõdsõ maa pääl ja sääl omgi sobilik kaokotus. Kaeti ka tuud, ku sügäväh vesi om. Sääl koh hain kõllanõ ja hummogu pääl kastõt olõ-õs, sis arvati, õt sääl om vesi lähkoh. Sääl, koh kastõ’ hummogu pääl oll´, oll´ ka vesi sügävämbäh. Rõugõ kandih üts vanamiis mõistsõ kaia’ verihainu kasumisõ perrä – kohepoolõ ladva’ kaldu’ ja kohepoolõ haina’ edesi kasvi’, sis tuuperrä minevät ka katõ vai kolmõ süllä sügävüseh viisoonõ’. Viromaal (ja muialgi) arvati, õt viisoontõ kotsil kasusõ’ maa pääl ohtja’ (karuohakad). Mitmõh paigah olla’ olnu’ säändsest tiinäütäjäst kõllatsidõ häiermidõga kidsihain (soonõrohi).

Mulgimaal Helmeh ja Viromaal Simunah oll´ sääne tiidminõ, õt ku õdagu maa pääle laotõt parkmalda lambanaha pääle jättä’ joogiklaas, sis näü täs viisuunt tuu, kas nahk oll´ hummogu hämm vai oll´ klaasi ala tśuut vett kogonu’. Mõnõh paigah panti klaasi ala ka väiko villatsäpr. Mõnõh paigah panti klaasi ala muna, mõnõh paigah jal kaeti mitmõ paaga – määndse kotusõ pääl oll´ pada vil hummogu hämm, sääl all ollgi viisuun.

Ku Setomaal naati 1920. aastil külämaid krunti ajama, sis naati ka taloh ummi kaivõ kaibma. Joba inne krundipääle minekit otśti sobilikku kotust. Tõõnõkõrd tetti nii, õt inne kaibõti krundimaa pääle sügävämb tsopp, õt kaia’, kas vesi sinnä’ kogonõs. Kao tegemisõl tarvtõdi abiliisi. 20. aastasaa algusõh kutsti kaomeistrit eiski Pihkvast. Lädinä küllä kutsti puust kaosalvi tegemisõl appi mõistja’ mehe’ nigu Repän Makar vai Piirikivi vai Nassartalo peremehe’, kiä’ tundsõ’ puutüüd. Appi kutsti kaotegijit ka tõisist küllist nigu Vedernika vai Perdaku. Ku tsimentsalviga kaivõ naati tegemä, sis nuu’ telliti Petserist, a abilisõ’ olli’ õks kotusõpäält.

Kao kaibminõ

Kao sügävüs sõltu tiidäki tuust, ku sügäväh oll´ viisuun. Inämbüiste oll´ sügävüs mõni meetri, a võidsõ olla’ kah viis kooni katõsa meetrit, korgõmpah kotusõh ka kümme. Tiidä’ om, õt 1980. aastil kaibõti Võromaal Varstu alakülä Rootsi taloh kaiv, minkõ sügävüs oll´ kogoni 22 meetrit. Kao salvõ’ tetti pedäjäpuust. Tuu jaost, õt salvõpuu’ maa pääl ar mädänesi-i, kimmütedi näid nii, õt päälmäne osa palotõdi ar’. Kaosalvõ’ tahvtsõdi-tapiti maa pääl valmist ni sis mitmõ mehega naati nuid alla laskma. Kokko panti ja alla lasti katõ-kolmõ ria kaupa. Kõkõ inämbä oll´ tüüd ja vaiva alomatsõ, sügävämbä poolõga. Salvõ’ tetti hirtõst, lavvost salvõ’ tetti mõnõlõ ujaveeritsele lättele õnnõ. Kao läbimõõt oll´ hariligult päält poolõ meetri vai inämbä.

Kao kaibmisõl panti põhja ja vasta sainu ruudja’ (latid) ja lavva’, õt varingut ar hoita’. Kaivo panti retel ja sis läts miis, kinkõlõ kabõl ümbre kihä köüdet, alla põhja vällä. Kaibmisõ man oll´ õks vaia kolmõ kooni neljä miist, selle õt üts ineminõ saa-as kaosügäväh pikält olla’ – nõrgahu sügäväh kihvtidsõ õhu (süsihappõgaasi) perrä ar’. Alt panti liiv-muld pangi ja nõstõti ülest. Mehe’ saisahudi’ lavvajuppõ pääl, õt kimmäs olõsi. Üleväh olli’ kao kottalõ pantu tugipuu’, õt liiv kokko vaosi-i. Kaibma pidi kuival aol, selle õt ku pikemb vihmaaig johtu tulõma, võidsõ’ kaosaina’ ar rukka vaiju’. Ku vahtsõnõ kaiv kaibõti, visati sisse suula, õt vesi hüä püüsüsi ja satkit sisse sünnüsi-i, niisama tetti kah vanna kaivo puhastõdõh.

Kaivõ oll´ mitund muudu

Kao’ olli’ Setomaal neläkandilitsõ’ vai tsõõrigu’. Kaosalvõ’ (rakked) olli’ puitsõ’ ja hirtõst raot, kivvest koet vai tsimendist valõt. Tsimendist/pitoonist (betoonist) salviga kao’ olli’ tsõõrigu’, kuna olli’ kokko pant suurist torrast. Vett nõstõti kaost vällä käsikoogu, kaokoogu vai kaovõlli („ratta“) jõul.

Kaost pangi vällänõstmisõst oll´ kõkõ lihtsamb abilinõ käsikuuk. Tuu oll´ sääne pikä puu otsa kimmütet tsänk (krjuuk) vai kõvvõr jämme raudnagõl, mia oll´ painutõt ülestpoolõ. Käsikuuk oll´ pedäjäst, mõni tekk´ kah haavast, selle õt tuu puu oll´ hüä ni kerge. Ku vesi oll´ veiga sügäväh, sis tetti rattaga kaiv – viipang lasti kaivo ja nõstõti vällä võlli vändäga ülest vai alla püürdeh (vändakaev). Kao võll tetti uibo vai pedäjä tüvest. Ümbre võlli oll´ pööret raudkett, minkõ otsah pang, vanal aol tiidäki puupang.

Ku oll´ valtaga (vinnaga) kaiv, sis valtapuu otsah rippu tsänguga kuuk, minkõga viipang vällä nõstõti. Tuud ülti kooguga kaiv. Koogust võidsõ olla’ ka tugõvamb puu, nigu uibos, kruusapuu vai pettäi. Mõnõl koogupuul oll´ joba luudusõ perrä ots kõvvõr, sis tuust sai tsänk. Valdas eis’ oll´ sääne pikk, korgõ ja kaardu hoitva puu, mia paistu küläst jo kavvõ.

Puust salviga kaol oll´ pääl kandilinõ kaas, pitoonist vai pliitkivist salviga kaol oll´ kaas tsõõrik. Kaast oll´ vaia, õt kiäki vai midägi kaivo sisse satasi-i ja kaivovett ar tsurgisi-i. Vilo vallast om tiidä’, õt mõnõh kotusõh tetti kaolõ pääle ka määne lavvost katusõkõnõ.

Kaovett veiga kaidsõti, tiidä’ om, õt viiristmisõ aigu tsiugati kaivo keŕkost tuud pühhä vett. Kaivo lasti nõidmisõ vasta ka puinõ ristikõnõ. Ku kaovesi oll´ halvast lännü, sis valõti ristivett kaivo – uskminõ oll´, õt pühitset vesi lää-äi aastit halvast ni parandas ka kaovett. Ku kunna’ olli’ kaoh, sis nõstõti nuu’ vällä, a Muhumaal arvati nii, õt ku kunna’ kaoh, sis tuu vesi om puhas. Kaoh hoiõti ka piimäkardu, selle õt külmkaapu inne elektri tulõkit küläh olõki-is. Mälehtä, õt ku ütevoori piimäkard vällä nõstõh ümbre läts, tull´ kõik kaiv viist otsani tühäst kanda’. Kao man külmä viiga täüdet plekkvanni seeh jaahtõdi ka rõõska piimä. Kaost kavvõmbah, allpuul, olli’ ka eläjidõ joogirohe’, kohe kannõti vesi valmist.

Puurkao’

Ku talomaa’ kalhoosi vai savhoosi ala võeti, naati maid kuivõndamma ja ni mõnõgi talo kaiv jäi suvõl lämmäl aol tühäst. Mõnõst kaost kattõ vesi kogoni, a vai verrev võim tuust midä küüsse. Puurkao’ naksigi’ tulõma Setomaalõ päämätselt Vinne aigu. Nii olõvat Verska sovhoos lasknu Saatsehe eestiaol ehtüsega poolõ pääle jäänü keŕkohe tetä’ kohki 1950ndidõ lõpuh vai 1960ndidõ aastidõ algusõh puurkao. A Serpova külä ala lask´ sovhoos ehtä’ suurõ pumbakao, kost sis torra pite pumbati joogivett majandi suurõlõ lehmäkaŕalõ. Ku rahvas nakaś joba jõvvulitsõmbalt elämä, sis ostõti kodo kaopump ja vesi tull´ küüki torra pite. Mi puul oll´ kaama-pump ja tuuga sai vett pumbada’ küüki, kaŕaküüki ni sanna.

Puurkao tegeminõ oll´ kallis, tuuperäst nuid talodõ aigu tetäki-is. Mälehtä uma latsõiäst, õt Trõnnõ küläh vanaimä puul olõki-is kaivo, vett kannõti kannipuiõga jõõst vai korgõmba kotusõ pääl olõvast lumbist. Mu vanavanõmba’ elli’ küläst eräle, sügävah oroh krunditaloh, tuuperäst olõ-õs ka küläkaost määnest api. Ku sis moro pääle 1970. aastidõ algusõh tsimenttorrõga voodõrdõt kaiv lasti kaiba’, oll´ tuu veiga sükäv – hulga aigu tull´ vändädä’, inne ku täüs viipangi sai ülest vinnada’. A kaovesi oll´ veiga külm ja hüä puhta maiguga.